Millal ja miks sääsed inimesi ründavad?
Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad?
Kas sääskede rünnak on ohtlik?
Kuidas end sääskede rünnakute eest kaitsta?
Millal ja miks sääsed inimesi ründavad?
Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesääski. Paljud pistesääsed toituvad taimemahlast, suur hulk aga imevad selgroogsete loomade – lindude ja imetajate verd. Inimese naha sisse iminokka puurima võivad tulla hallasääsed (Anopheles), linnusääsed (Theobaldida), soomussääsed (Mansonia), metsasääsed (Aëdes) ja laulusääsed (Culex). Oma liigilise vähesuse teevad nad kuhjaga tagasi arvukuse ja pealetükkivusega.
Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema. Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks. Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema. Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad. Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse. Vaid mõningate liikide, näiteks majasääse, emasloomad suudavad muneda üksikuid mune ka ilma verise kõhutäiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla. Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.
Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad?
Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi. Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui sääsk on jõudnud ohvrile lähemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse järgi. Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema.
Kas sääskede rünnak on ohtlik?
Sääse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski. Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta. Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi – haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes – nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik. Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema. Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale. Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi õnneks vähe, pealegi õigeaegsel avastamisel on olemas tõhusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus võiks verd imevate putukatega levida. Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud näidata, et HI-viirus leviks putukapistetega. Seda pole suudetud tõestada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sääski. Probleemil on siiski mitu tahku, sest rääkida saame siiski ainult suuremast või väiksemast tõenäosusest.
Kui sääsk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse. Kui me aga ei lase imema tulnud sääsel ennast täis süüa ega ei löö teda ka maha? See tähendab, et sääsk läheb pooltühja kõhuga lendu? HI-viirus võib püsida sääskedes nakatumisvõimelisena kuni 48 tundi. Kuigi vähetõenäoline, on olemas teoreetiline võimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas. Kui laseme tal rahulikult süüa, ei tohiks siiski midagi juhtuda. Kui me ta aga maha lööme ja juhtumisi on läheduses mõni haav, siis ei anna keegi garantiid. Kuigi sellise juhtumi tõenäosus on oluliselt väiksem, kui võimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski põhimõtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kõige kindlam on rahva- ja sääserohketes kohtades kasutada sääski peletavaid vahendeid. Üksinda sügaval metsas võib rahulikult ka sääski toita.
Miks on sääski nii palju?
Kui lähemalt uurida verd imevate sääskede fenoloogiat, siis leiame, et ainuke sääsevaikne aeg looduses on hilissügisest varakevadeni. Ööpäevane keskmine temperatuur peab olema 8–9 oC. Alles siis muutuvad sääsed aktiivseks. Seega pole meil muud võimalust sääskedest tekitatud ebamugavustest hoidumiseks kui iseenda käitumises sääskedega arvestada.
Looduslikud tegurid mõjutavad sääskede rünnakuid kõige tugevamalt. Sõltuvalt ilmastikust, võib sääskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve lõikes tugevalt varieeruda. Kui kevadel on vähe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui sääsevastsed jõuavad valmikuks areneda, on sääski vähe. Metsasääskede munast koorunud vastne ei talu külmumist. Seetõttu on aiapidaja vaenlaseks peetav öökülm jällegi väga tõhus sääskede arvukuse vähendaja.
Samas on inimese käitumine paljuski soodustanud sääskede arvukuse tõusu. Kõigepealt on inimeste arv maakeral muutnud väga suureks. Hinnatakse, et inimeste arv ületab isendite hulgalt rottide hulga maakeral. Nii palju püsisoojaseid loomi pole mitte kunagi varem maakeral elanud. See tähendab, et sääskedele on avatud enneolematult rikkalik toidulaud. Samas on inimene oma tihtipeale lohaka käitumisega loonud sääskedele äraarvamata palju elupaiku. Näiteks on Ameerikas hinnatud, et äravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sääski kui nende looduslikest elupaikadest.
Kuidas end sääskede rünnakute eest kaitsta?
Õhtusel ajal õue või ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist. Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe. Seega tasub end kaitsta eelkõige riietusega. Kui veel katmata nahale päris tõhusalt mõjuvaid keemilisi sääsetõrjevahendeid määrida-pihustada, ongi sääseprobleem jaaniõhtuks ja paljudeks teisteks mõnusateks suveõhtuteks lahendatud.
Allikas: Urmas Tartes, Eesti Loodus
Parmudest lähemal
Parmud ehk sugukonda parmlased kuuluvad putukad on tegelikult Eesti ühed kõige suuremad kärbsed. Parmlased (Tabanidae) on sugukond kärbselisi, kus on peaaegu 3000 eri liiki üle kogu maailma. Eestist on leitud rohkem kui 30 liiki parme.
Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 7–26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad.
Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. Parmud on sooja- ja ka niiskuselembesed. Ainult üksikud liigid, näiteks pimelased ehk pimeparmud ründavad meil jahedama ilmaga ja õhtusel ajal. Vaid mõned liigid tungivad kallale hoonetes ja hämaruses. Verd imevad vaid emased. Emased parmud toituvad nektarist ja peavad imema ka verd. Seda on neil vaja munade soodsaks arenguks. Isased parmud toituvad vaid taimsetest mahladest, ning erinevalt emastest ei ründa meid. Nende suuaparaat pole vastavalt arenenud.
Reeglina imevad parmud imetajate verd, kuid on teada ka toitumist lindude, kahepaiksete ja roomajate verest. Oma ohvri leiab parm põhiliselt liikumise järgi. Eriti panevad nad tähele tumedaid objekte. Lähidistantsil tulevad arvesse ka saaklooma lõhn ning süsihappegaasi suurem kontsentratsioon. Kui suvesoojas läbi niiske võsa murda, võib koguda kaasa sadu parme, enamik aga kaovad, kui jääda rahulikult ühte kohta seisma.
Parmude sigarisarnase kujuga vastsed elavad vees, enamasti põhjamutta kaevunult. Mõne liigi vastsed võivad ka veepinnal ujuda. Suurema osa liikide vastsed toituvad väiksematest organismidest, vaid kibunate vastsed on täiesti taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale, mõnikord lähevad nad veekogust üsna kaugele. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat.
Parmude ohtlikkus
Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm (Tabanus bovis), inimesi ei ründa. Parmude sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. Kuna parmud võivad verd imeda ka mõne päeva vanustelt korjustelt, võib juhtuda, et nad kannavad edasi igasuguseid haigusi.
Puukide poolt ülekantavad haigused
Mida teha puugihammustuse korral?
Kuidas puugihammustust vältida?
Puukidest lähemalt
Puugihooaeg algab meil tavaliselt aprillis ning kestab oktoobrini, kuid pehme talv võib seda tunduvalt pikendada. Esimesed puugid ilmuvad kohe kevadel, kui lumi on sulanud. Arvukus suureneb kiiresti, saavutades kõrgtaseme suvekuudel. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk, neid kohtab kuni novembrini, eriti sageli mais-juunis ja augustis. Laanepuugi aktiivsusperiood on lühem, juuli lõpuni, kõrgajaga mais ja juuni alguses. Kui varem sai Eestis eristada puugiohtlikumaid kohti – peamiselt suuremate linnade ja tuntumate puhkekohtade ümbruses, siis praegu on puuginakkusi täheldatud üle kogu Eesti. Tavaliselt saab metsaskäija ühe või paar puuki, ent Eestiski on kohti, kus paarisadat meetrit läbides korjati riietelt ära üle kuuekümne puugi. Muide, Eestis on inimesed puugilt hammustada saanud isegi südatalvel.
Kui palju puugiliike Eestis täpselt elutseb, pole teada, kuid kaks neist pakuvad erilist huvi, sest levitavad inimesele ohtlikke haigustekitajaid. Need on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Perekond Ixodes kuulub kõvakehaliste puukide sekka, maailmas on selle perekonna liike teada 245, Euroopas 9, Eestis võib neid leiduda 4–5. Tüüpilise puugi keha on pealtvaates äraspidimunajas ja väga lame. Enamik on punakaspruuni värvusega, harvem hallikad, kuid soojemates maades leidub ka üsna värvikirevaid liike. Väga selgelt on meie puukidel välja kujunenud sooline dimorfism ehk kehakuju erinevus isas- ja emaspuugi vahel. Emased on suuremad, enne toitumist 3–4 mm pikad (pärast toitumist kuni 12 mm). Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikad. Tagakeha pole neil näha isegi pärast toitumist: muide, mõne puugiliigi isased valmikuna (s.t. täiskasvanuna) ei toitugi.
Võsa- ja laanepuuk alustavad elutegevust siis, kui keskmine õhutemperatuur kevadel tõuseb üle +7 C, mõnedel andmetel üle +5 C. Siis soojenevad puugid piisavalt, et ronida oma metsakõdus paiknenud talvituspaigast välja ja otsida mõni pikem rohukõrs või muu maapinnast kõrgele ulatuv taimeosa. Kõige sagedamini asuvad puugid varitsema maapinnast 20–70 cm kõrgusele. Mitte kunagi ei roni nad põõsastele ega puudele. Hoides jalgadega tugevasti taimest kinni, sirutab puuk välja üsna pikad eesjalad ning jääb niiviisi ohvrit ootama. Ootamine võib kesta kaua, isegi kuni sügiseni: ohvrit leidmata poeb puuk siis tagasi kõdukihti, et järgmisel aastal uuesti õnne katsuda. Mõnedel andmetel suudab valmik nälgida veel teisegi aasta. Kui ta ka ülejärgmisel aastal toitu ei leia, siis ta lihtsalt hukkub. Nii juhtub enamiku puukidega, kel on üldse õnnestunud valmikuikka jõuda. Väiksemal osal õnnestub ohver ära oodata.
Kuidas täpselt ohver ära tuntakse, ei olegi veel välja uuritud, kuid arvatavasti etendavad olulist osa eesjalgade käppadel paiknevad ja ilmselt lõhna tajuvad nn. Halleri elundid. Igatahes haarab puuk ohvri möödudes temast kõvasti kinni ning hakkab kohe tema keha mööda edasi ronima, et leida imemispaik. Puugi jalgadel on suured ogad, mis aitavad kindlamini peremehe kehal püsida ja tolle karvadesse haakuda. Suurtel loomadel otsivad puugid üles õhema nahaga kehapiirkonnad, kuid erilist eelistust kohavalikul ei ole.
Leidnud sobiva koha, asub puuk lõugkobijatega nahasse avaust lõikama. Tekkinud haavasse eritab ta seejuures kohe sülge. See tuimestab haava, et peremees kutsumata kostilist ei märkaks. Hangunud süljest kujuneb kärsa ja haava ümber tihend, mis ei lase verel haava külgedelt välja voolata ega välisõhuga kokku puutuda. Piisavalt suur avaus valmis, torkab puuk sinna oma kinnitusjätke ehk hüpostoomi: peaosa pikenduse, mis on kaetud taha suunatud kitiinkidakestega. Nii ankurdab puuk ennast kindlalt ohvri nahasse ning asub verd imema. Kes on kordki püüdnud puuki nahast välja tõmmata, teab, et nii lihtne see polegi.
Vaatlused on näidanud, et toitumiseks peremehel kulub emaspuugi elust 20–25 päeva. Selle aja jooksul suureneb tema ruumala sadu kordi. Toitumise lõpetanud, oskab puuk oma hambulise imikärsa ohvri nahast osavalt välja tõmmata ning kukutab end maapinnale. Kuhu täpselt, seda ta ette ei tea. Et aga puukide looduslikud peremehed oma tüüpilisest elupaigast üldiselt ei lahku, satub ka puuk enamasti sobivasse paika tagasi. Mõnikord võtab peremees ette aga pikema reisi ja nii võivadki puugid näiteks näriliste, siilide või lindude abiga sattuda ka linna ja koduaedadesse. Kukkunud maapinnale, hakkab puuk valmistuma munemiseks. Tohutult paisunud tagakeha tõttu ei saa ta kukkumiskohast eemale roomata ning munad tuleb muneda kõik sinnasamasse hunnikusse. Mune on palju, keskmiselt 2000–3000. Munadest kooruvad kõigest 0,1 mm pikkused vastsed. Ka vastse ülesanne on ronida taimele ning oodata oma esimest ohvrit. Vastsed varitsevad üsna maapinna lähedal, kus ohvriteks on pisinärilised, aga ka maas tegutsevad linnud, eriti rästad. Ometi on viimasel ajal täheldatud puugivastsete rünnakuid ka inimestele, eriti lastele. Tuleb välja, et kui paremat pole, on ka inimese nahk vastse jaoks piisavalt pehme. On ette tulnud juhtumeid, kus puuk, kelle oli ilmselt kass tuppa toonud, on kukkunud põrandale ja oma munaportsjoni sinna poetanud. Kogu see vastsete vägi liikus toas ringi ja ründas ennekõike väikesi lapsi, täiskasvanud inimesi vähem.
Nüüdisajal võime puuke looduses trehvata peaaegu kõikjal, isegi linnades, koduaedades ja parkides. Vähem on neid rabades ja soodes, aga ka kuivades nõmmemetsades. Vanasti kohati puuke kõige sagedamini võsastikes, metsaservades, puisniitudel ning metsalagendikel: nimelt asustab meie alal ajalooliselt elanud võsapuuk just neid elupaiku, siit tema nimetuski. Võsapuuk on levinud kõikjal Eestis, ka saartel. Alates viiekümnendatest aastatest on aga meile ida poolt, Kaug-Idast läbi Siberi levinud laanepuuk, kes eelistab elupaigana põlismetsa: rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsi, kus leidub pisinärilisi. Et see nišš oli siinmail vaba, oli liigil edu ja praeguseks on ta mõnedel andmetel jõudnud isegi Lääne-Eestisse välja.
Allikas Mati Martin, Eesti Loodus.
Puugid võivad endaga kaasas kanda mitmeid ohtlikke haiguseid. Praegu on olemas võimalus vaktsineerida ainult ühe puukide poolt ülekantava haiguse – puukentsefaliidi vastu. Õnneks on inimeste teadlikkus aasta-aastalt tõusnud ja üha rohkem inimesi vaktsineerib ennast.
Puukentsefaliidi viirus
Puukentsefaliidi viirust leitakse imetajate, eelkõige väikeste näriliste verest. Nakatunud puugil leidub viirust süljenäärmetes ja süljes. Puukide vahendusel võib nakkus levida inimesele. Puukentsefaliidi viirusega nakatumisel ilmnevad üks kuni kaks nädalat pärast puugihammustust gripisarnased haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi tervistub.
Umbes igal kolmandal nakatunul tungib viirus aga edasi ajju ja ajukelmetesse. See avaldub haiguse ägenemises: kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Puukentsefaliidi diagnoos pannakse vereproovi ja seljaajuvedeliku analüüsi põhjal. Spetsiifilist ravi puukentsefaliidi vastu pole. Küll annab haiguse läbipõdemine eluaegse immuunsuse, s.t haigestutakse ainult kord elus.
Puukborrelioos
Puukborrelioosi põhjustab bakter, mida leidub puugi seedekanalis. Rootsis tehtud uuringud on näidanud, et borreliabakterit kannab ligi 30% puukidest. Kuid risk pärast puugihammustust haigestuda on vaid üks sajast. Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi kohe hammustuse hetkel, kulub borrelianakkuse saamiseks enamasti kaks ööpäeva või kauem, kuni naha külge kinnitunud puugi pisikud inimesele üle kanduvad. Kõige tavalisem borrelianakkuse sümptom on nahalööve, mis tekib hammustuskohal 1-4 nädala pärast. Tüüpiline on algul paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik, mis pidevalt laieneb. Varem või hiljem lööve kaob.
Harvemini tekivad haigusnähud närvisüsteemis, liigestes või mõnel juhul ka südames. Neile sümptomitele ei pruugi alati eelneda tüüpilist nahalöövet. Närvisüsteemi sümptomid võivad ilmneda mõne nädala kuni kuu möödumisel nakatumisest. Haigusnähud on: väsimus, peavalu, iiveldus, kehakaalu langus, kerge palavik, valud kätes, jalgades, kuklas või seljas. Võib esineda ka ühepoolset näonärvi halvatust. Mõnikord tekib mitu aastat pärast borrelioosi põdemist käe- või jalalabadel lillakas nahakahjustus tuikava valu või tuimustundega.
Puukborrelioosi diagnoos pannakse haigusloo ja vereanalüüside põhjal. Vahel tuleb täpse diagnoosi määramiseks analüüsida ka seljaajuvedelikku. Kindlaks tehtud borrelianakkust ravitakse antibiootikumidega. Pärast läbipõetud borrelioosi immuunsust ei teki. Vaktsiini puukborrelioosi vastu Eestis veel pole.
Erlihhioos
Puugid võivad levitada ka bakterit, mis varem arvati olevat ohtlik ainult koertele, hobustele, veistele ja lammastele. Viimastel aastatel on kindlaks tehtud, et ehrlichia võib põhjustada haigusi ka inimestel.
Tavaliselt tekitab nakkus nõrku gripitaolisi sümptomeid ning kaob iseenesest, aga võib mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Mõnel juhul võivad erlihhioosi haigusnähud olla ka enam väljendunud. Diagnoos pannakse vereproovi põhjal. Haigust ravitakse antibiootikumidega, vaktsiini selle vastu veel pole.
Praegu on olemas võimalus vaktsineerida ainult ühe puukide poolt ülekantava haiguse – puukentsefaliidi vastu. Õnneks on inimeste teadlikkus aasta-aastalt tõusnud ja üha rohkem inimesi vaktsineerib ennast.
Allikas: www.puuk.ee
Mida teha puugihammustuse korral?
Kui puuk on hammustanud, siis tuleb ta võimalikult ruttu eemaldada. Ohtlik on puugist liiga kõvasti kinni haarata, sellega võid viia hammustuskohta puuginakkust. Seetõttu hoidu puugi tagakeha pigistamisest või määrimisest. Kasuta peeni pintsette, mille abil võid puuki haarata pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. Seejärel tõmba puuk ettevaatlikult otse välja. Pärast puugi eemaldamist tuleb haav kindlasti vee ja seebi või desinfitseerimisvahendiga pesta. Kui pärast hammustust märkad ringikujulist punetust või muid sümptomeid, pöördu kohe arsti poole.
Kuidas puugihammustust vältida?
Kasuta katvat pikkade varrukatega riietust, püksisääred on soovitav toppida sokkide või kummikute sisse. Kanna heledaid riideid, sest nii on riietel ronivat puuki kergem märgata, enne kui ta hammustada jõuab. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha hoolikalt üle ja otsi nii neid puuke, kes on ennast naha külge kinnitanud, kui ka neid, kes veel ringi ronivad. Lastel kontrolli kõrvataguseid.
Kindlat kaitset puukide eest ei ole. Aga siiski on võimalik puugihammustuste vältimiseks mõndagi teha. Tähelepanu peaks pöörama õigele riietusele. Kanda tuleks kinnist, pikkade varrukatega riietust ja pikki pükse. Kuna puugid viibivad peamiselt alusmetsas ja rohus, on otstarbekas tõmmata sokid püksisäärte peale. Heledad riided on tumedatest soovitatavamad, sest nende peal on puugid hästi näha ja on võimalik nad juba enne hammustust eemaldada.
Pärast puukide levikuterritooriumil õues viibimist tuleks kogu keha puuke otsides üle vaadata. Enne hammustamist otsivad puugid endale tavaliselt sobivat kohta ja ronivad enamasti tükk aega mööda keha ringi. Puugid eelistavad õhukese nahaga sooja kehapinda ning seetõttu tuleks puuke otsides eriti põhjalikult üle vaadata kaenlaalused, põlveõndlad, kael, pea (eriti lastel) ja jalgevahe.
Vältida tuleks viibimist kõrges rohus või alusmetsas.
Kasutama peaks putukatõrjevahendeid. Need aitavad vähemalt mõnda aega. Aga ka need ei kujuta endast siiski kindlat kaitset puukide eest.
Kuidas puugitõrjevahendid toimivad? Puugid otsivad ohvreid lõhna järgi: Halleri elundiga haistavad nad teatud aineid, mida nad tajuvad atraktiivsena. On aga olemas ka teatud lõhnaained, mis puukidele ei meeldi.
Juhul kui elate puukentsefaliidi riskipiirkonnas, peaksite rääkima oma perearstiga vajalikust puukentsefaliidivastasest vaktsineerimisest.
